Põrsas

Eile ostsin veerand põrsast. Ilus seitsme kuune oli. Liha on imeline.

A mis pole imeline, on minu tükeldamisoskus ja õige sae puudumine köögis. Kui mõni lihunik võtaks õpipoisiks, siis ma oleks koheselt käsi.

Liha iludusest sai isegi aru mu kallis mees, kes reeglina suhtub täiesti emotsioonivabalt antud teemasse.

 

Ilus aasta

Eilne Tammuris käik tõi mu mõtted sinnamaale, et mis on söödust meelde jäänud. Kohe nõnna, et hommikul ka veel rahu ei saa. Või siis mitu aega edasi mõtled ikka heldimusega.

Kui see aasta ritta seada (metsikus koguses me väljas ei söönud ja uusi veine läbi ei joonud, sest esimene osa aastast oli rasedus see, mis isud paika pani ja pisut peale rasedust võttis PJ ikka  võhmale, niiet suurimad saavutused olid kohalik Diner või pitsa või purgisupp), aga vaatamata sellele on täpselt kolm kohta, mida ei saa meelest ja kuhu ma iga hetk võiks uuesti ja uuesti minna.

Ajalises järjekorras-

1. Trattoria Sabbioneda di Sabbioneda, Milanos, Centrale lähedale jääb, kohalike paik, kohale tasub minna enne itaallaste õhtusöögiaega, siis on lootust koht saada, muidu tuleb õues sabatada. Menüü on lühike ja lihtne, oma piirkonna toidud, omanikud ise köögis ja teenindavad samuti. Meie võtsime cassoeula, mis on läbi ja lõhki Lombardia ja Milan 🙂. Ja vat see polenta, see oli vast polenta. Pehme, võine, täpselt paras. Ilma lihtsaim asi ja nii hea. Selle söögiga peab varuma aega ja ohtralt veini. Aga jah, iga kell uuesti.
2. Locanda Alla Fassa, siia võiks kirjutada pika jutu kuis me Erikuga kodus maadlesime ja kuis ma põtkisin vasta, et mis Garda järv ja mis söögikoht, tahan agriturismot ja kohalikku vorsti ja õli. Aga kuna mees jäi endale kindlaks, ja demokraatia mõttes sain mina valida Milano õhtusöögi, siis nii ta jäi. Kuna me olime seal täiesti hooaja väliselt siis see pani veel omakorda i-le täpi. Kohta peab perekond, ema-isa köögis, kaks tütart ja üks väimees saalis, lisaks neil ka majutusteenus (ka see oli mõnus, lisaks boonuseks kohalik kass). Õhtusöök veinide ja nende oliiviõliga oli nauditav, eriti Eriku kõrvitsasupp kastanitega. Muu oli hea, aga… hommikusöök… Me olime ainsad ööbijad seal ja mamma oli hommikul tulnud ja küpsetanud meile saiakesi ja kooke oma aprikoosi moosiga. Vat see mõnusalt mure tainas, kus või tahtis suunurgast välja tilkuda ja need aprikoosid. Väga head kohalikud juustud-vorstid-singid olid nõnnasama kaunid. No ja nende värske õli. See lihtsalt on jalgu suust viiv.
3. Ja Tammuri. Huvitav oli lugeda, kuis ma esmakordselt seal käisin. Suuresti oli emotsioon sama. Seekord veinid meeldisid kõik väga, magustoidusoolikas endiselt puudus ja mulje jättis kolmeaastane õunajook. Aga toit. Puhas ja lihtne, samas täpselt paigas, ei midagi üle, ei midagi puudu. Eelroa juures oli väga äge habesamblik. Krõbe, ja maitses nigust kuuseriisikas. Pearoaks oli lamba kael erinevate porgandite ja peetidega. Juurikad olid kõik eraldi valmistatud, värv ja maitse…. Magusroog oli magusroog. Kuid minu täielik lemmik oli selge seenepuljong juurselleri tükikestega. No see oli tõeline pärl. Ja see vein sinna juurde… Nuusutad ja lonksad niisama, mitte miskit emotsiooni, paned supiga kokku, no ja räägib. Hommikul hotellis ärgates ja varbasirutusi tehes oli see maitse mul nii selgelt meeltel, et hommikusöögile ei raatsinud kuidagi minna. Vat sellele leenele oleks ma valmis eraldi armastuskirja kirjutama. Pudulojustest rääkimata.

Oli hea aasta 🙂

Klimbid ja puljong

Elu on me vastu lahke olnud ja saame tihti süüa rõõmsaid kanakesi ja kauneid mune. Rõõmsate kanade ainumas häda on see, et prouade koivad on naa pikad ja kered kogukad.

Eile toodi kanamarfa koju ja nüüd ta mul podiseb vaikselt pujongi tarvis.

Sealt tuli edasi mõte, et klimp ja piim ja miks piim. No meite Babi mannaklimbid on väga head, miskit ei saa kosta. Aga ikkagi.

Nii ma läksin Thredahlia juurde asja uurima, ja oligi postitus seal olemas, klimbid tehtud hoopis puljongist, kõlab loogilisemalt igaljuhul.

Ma proovin täna teha neid kahte moodi õhtul supi sisse, ühed need tavapärased jahuga, ja teised mannaga. Paistab siis.

Edit õhtul: puljongiga tehtud klimbid tulid väga head ja mõnusad ja pehmed. Suurem laps arvas, et neist võikski toituda, tühja sest supist.

Mahlakombod

Juba mõned kuud on meite köögis kaunis ja töökas mahlapress. Ja juba jupimat aega ma olen mõelnud, et peab üles täheldama need kooslused, mis satuvad ette head ja mudu kipuvad meelest minema.

Tavapärased on igatsugu apelsinid-greibid-õunad-porgandid-sellerid-ingver, aga need katsetamised igasugu muidumudruga lähevad meelest, ja mis seal salata, mõned maitsevad ikka eriti rõvedalt ka :).

Üks spinati ja kiiviga oli kohe väga hea, midagi lisasin veel, kirjutasin paberilipikule korralikult üles ka, ja nüüd kadunud kui vits vette.

Seega peediga viimase aja lemmik on vaieldamatult see:

• 1 peet-pool ananassi-1 greip-jämedam viil ingverit.

Oleks nüüd mälukest nõnnapalju, et koguda kokku need õnnestumised.

• 1 peet-1 greip-1 apelsin-1 porgand-vars sellerit- peotäis paar sipinatit (järjest enam hakkab mulle tunduma, et greip-peet kooslus on see mis minu maitsele meelepäraseim, sidruniga jääb liialt hapu ja apelsiniga üksi liiga lahja)
• pool melonit-pool ananassi-meelepärane kogus ingverit- 1 hapum õun

Raamatutest otsisin siit ja sealt, keegi Jason Vale sai palju kiita, õnneks oli eesti keeles raamat meil raamatukogus, ja küll oli hea meel, et endale seda ei tellinud. Keelekasutus oli jube, lisaks puu- ja juurviljale peale kleebitud silmad-tutid-hüüdlaused, puhas rämedus.

Ja siis jõudsin Natalie Savona The Big Book of Juices: more than 400 natural blends for health and vitality every day, lihtne lakooniline raamat, iga kombinatsiooni all märkus, kuhu suunda mõjub ja toitumisalane teave.

Katsetused jätkuvad

Üks päev käisime toiduoste tegemas Prismas. See on  pood kuhu me peaaegu kunagi satu ja seega pakkus ajakirjariiul huvi lähemalt uurida. Ja Donna Hay ajakiri oli seal müügil. Temake ise mulle meeldib. Ja perele meeldivad eriti tema saiakesed, mida pr.Vernanda meile ühel külaskäigul tutvustas, imelihtsad-imekiired, retsepti moodi asi siin.

Uuenduse mõttes proovisin sestsamast ajakirjast lõhe kookospiima ja punase tšillipastaga, sellega läksime alt, tuli teine nõnna vürtsikas, et süüa suurt ei kannatanud. Kui veel proovida, siis vast tavalise tšilliga.

Aga toit mis meil menüüsse jääb, on Triinu juurest lihtlabane sardellikaste. Lapsed sõid, mees sõi, ise sõin. Meil vist aastaid pole peale  hakklihakastme miskit taolist olnud. Retsept Triinu juures. Ja mulle meeldib just kõige tavalisema keedetud kartuli või kartulipudruga 🙂

Tark ei torma

Korra aastas positust teha on moodne.

Aga nigust juba igal aastal jaanuaris mõte on olnud, siis uusi toite võiks katsetada. Eriti just kokaraamatu riiuleid sirvides. Anu ja Triin mõtlesid ka proovida.

Eile oli see kaunis päev kus ma käisin Anu juurest läbi ja vuristasin tema imelise masinaga meite perele hakkliha varusid. Sellest tulenevalt oli mul silme ees üks hakklihane tomati-oa supp. Blogidest jäi temake siit silma ja raamatutest oli Pereköögi kokaraamatus mul see märgitud. Lisaplussid supile kiire valmimise eest, töönädala sees üks tänuväärne amps.

Variant ise sai selline:

• pisut õli ja võid potis kuumaks
• sinna sisse hakkida 1 sibul, 1 küüslauguküüs, praadida
• lisada tükeldatud porgand ja paar vart sellerit, praadida veel
• lisada 400 gr hakkliha, mõni minut praadimist
• peale 400 gr purk purustet tomatit ja c. 500 ml puljongit või vett
• vaadata üle sool-pipar-tšilli-pune
• podiseda lasta c. pool tundi, juurde 400 gr purk loputatud ube
• keeta ja c. 1 spl sidrunimahla ja 1 spl mett või suhkrut, timmida maitset
• peale peterselli 🙂

Suutsin leida meie sügavkülmast 6 karpi kaunilt hakitud tilli, kuid peterselli varud on tilgatumaks otsas. Varem pole sellist tragöödiat jaanuaris juhtunud.

Supp meeldis.

Rooskapsas, krõbe ja krõmps

Kui ma mõni päev tagasi õhkasin, et küll on kaunis kevade ja kohe võiks suvi tulla, siis tänahommikune spordiring kerge lumega oli mõõõõnus. Oleks vaid seda miinuskraadi.

Aga, Kristel kirjutas rooskapsast. Mulle see meeldis. Varasem suhe mul vigurisse oli pigem põlglik, et söön kui on supi sees, kui kirgastumist, mis J’l neid aiast noppides tuli, või E õhkamine, et jummel küll on toredad pehmed asjad supi sees, no ei, ja veelkord ei. Laps palus ekstra neid kord veel frikadelli supi sisse, et olla lõbusam, kui erivärvilised pallid.

No ühesõnaga, tegin nigu Kristel kirjutas, prae peekon, mõni shalott,  sool ja pipar, kooritud ja poolik kapsas 6 minutit praadida, lisada mandlid, veel mõni minut, sidrunimahla pigistada pisut, vaadata maitsest, balsamicot ja soola kui veel vaja. Jumalik asi. Olen täna külmast peast ka nokkinud. Oivaline. Ja mu kallis mees, kes selle keedetud versiooni pooldaja on, leidis, et ikka liiga krõmps ja mis veel viga. Värskel kujul kapsaid saime me Laagri Rimist.

A no tõesti, super leid. Väga viis söök. Tänud, Kristel.

Vietnami stiilis lambaribid

See juhtus umbes suvel kui ma Namist selle retsepti leidsin. Nüüd oleme mitmeid kordi teinud ja no paganama tore söök on.

Tasub ainult meeles pidada, et marinaadi tükke ei jääks palju liha peale, mudu hiljem kui tugevama grilli alla lõpus jätta, kipuvad need pisut kõrbema.

Aga retsept puhalt Namist (miskit ma muutnud seal suurt pole, lihtsalt kastet mekkides endale magusa-hapu vahekorra paika loksutanud):

Kogus: neljale kuni kuuele

Koostis:

• 1 kg lambaliha – noorlamba ribisid
• Marinaad:
  • 4 sl peenelt hakitud pesa- ehk šalottsibulat
  • 2 peenelt hakitud küüslauguküünt
  • 2 sl kalakastet
  • 2 sl sojakastet
  • 2 sl köögivilja- või maapähkliõli
  • 2 sl pruuni suhkrut
  • 1,5 sl värskelt pressitud laimi mahla
  • 1 sl värskelt riivitud ingverijuurt
  • 1 sl röstitud koriandriseemneid (peenesta uhmris)
  • 1 tl sambal-oelek kastet või
  • tai Sriracha tšillikastet
  • 0,25 tl soola
• Dipikaste:
  • 2 sl kalakastet
  • 2 sl värskelt pressitud laimi mahla
  • 2 sl riisiäädikat
  • 2 sl hakitud värsket koriandrit
  • 1 sl sojakastet
  • 1 sl suhkrut
  • 1 peenelt hakitud küüslauguküüs

Valmistamine:

Marineeri ribid
Pane kõik marinaadiained keskmise suurusega kaussi, sega läbi. Lisa lambatalleribid ja masseeri marinaad ribidesse. Kata kauss kinni ning lase vähemalt 8 tundi, soovitavalt 24 tundi, külmkapis maitsestuda. Küpseta ribid
Aseta metallrest ahju keskele ning kuumuta ahi 150 C. Võta ribid marinaadist välja (liigne marinaad kaabi maha, aga hoia alles). Laota ribid ahjuplaadile, kondiga osa all.
Küpseta 150-kraadises ahjus 1,5-2 tundi, esimese tunni aja jooksul liga iga 20 minuti tagant alleshoitud marinaadiga pintseldades. Liha on küps, kui see on täiesti pehme ja kahvliga torkides kondi küljest lahti tuleb.

Valmista dipikaste
Pane kõik kastmeained kaussi ning sega, kuni suhkur on sulanud.

Serveerimine
Pane ahjurest umbes 15 cm kaugusele grillelemendist ning aja grill hästi kuumaks. Laota küpsetatud ribid fooliumiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta kuumas grillahjus 2-3 minutit, Keera ringi ja küpseta ka teiselt poolt 2-3 minutit.

Tõsta serveerimisalusele ning paku koos dipikastmega. Ära salvrätikuid unusta!

Retsept on mugandatud USA ajakirjast “Fine Cooking” (nr 110, Vietnamese-Style Lamb Riblets with Sweet Soy Dipping Sauce)

Kus ma pingutasin….

… et saaks uue postituse teha 26.07. Oleks kaunis poolaastat vaikust olnud.

Aga, alustuseks au ja kiitus viimase Anne ja Stiili sidruni-granitale. Ma tegin küll tequilaga, a maruhea sai. Anu pidas tulihapuks ja krimpsutas korralikult nina.

Viimatise lambasaagiga mõtlesin ribisid vaadates nii ja naa, ja siis võtsin Namist miski vietnamipärase retsepti. See oli lihtsalt mõnus. Isegi kallis mees ja austet vend, kes koriandrit väga palju siiski näha ei soovi, olid rõõsad.

Anu soovitas lugeda Minu Prantsusmaad. Ja ma olin skeptiline. Lõpuks võtsin ette ja meeldis niiväga, et mu Horvaatiaranniku usk sai pisut kõigutatud.

Tartus olles viimati käisime söömas ühes gruusiapärases kohas, vanas postimajas asub teine. Nõmme Pirosmani on ikka jälje jätnud, kõhu saab seal täis ja hind ei pane väga mõtisklema.

Kakerdaja raba- kes pole käinud, siis soovitus me pere poolt. Ööbimine järvekaldal lindude kisa ja uduga on väga äge.

Tundub, et peab veel harjutama pikemaid lauseid.

Kana gong bao

Sellised mõne miinuskraadiga ilmad mulle kohe ei istu. Niiske ja vastik. Peale -6 läheb juba heaks, -11 on ideaalne, kui marutuult ei ole.

Aga niiske ilm nõuab kerevahele vürtsi. Varem ma gong baod ise kodus ei olnud teinud, külla aga söönud ja mõmisenud, üldjuhul.

Seega reede õhtul köögis seistes ja mõeldes, mida täpselt hing ihaldab, sai mõeldud temakese peale.

Retsept üldjoontes on Namist, Telegraph’st võib ka lugeda:

• 600 gr kana kintsuliha
• Marinaad:
  • 0,5 tl soola
  • 4 tl heledat sojakastet
  • 2 tl Shaoxingi riisiveini või
  • (pool)kuiva šerrit
  • 1 sl kartulitärklist
  • 1 sl vett
  • Vaja veel:
  • 5 tk küünt küüslauku
  • küüslauguga võrdne kogus ingverijuurt
  • 10 tk talisibulat (ainult valge osa)
  • 3 sl maapähkliõli
  • 20 tk Sichuani Tien Tsin tšillikauna (või 2-3 tavalist tšillit :))
  • 2 tl Sichuani pipart ehk aniispipart
  • 150 g röstitud maapähkleid (arahhis)
  • soovi korral peoga šampinjone
  • Kaste:
    • 5 tl suhkrut
    • 1,5 tl kartulitärklist
    • 2 tl tumedat sojakastet
    • 2 tl heledat sojakastet
    • 2 sl Hiina musta riisiäädikat (Chinkiang)
    • 2 tl seesamiõli
    • 2 sl Hiina kanapuljongit või vett

    Valmistamine:

  • Lõika kana väikesteks kuubikuteks suurusega 1,5 cm. Sega kausis koos marinaadiainetega.Lase seista külmas tunnike.

  • Kuumuta vokkpann hästi tuliseks. Lisa õli ja lase kuumeneda peaaegu suitsemiseni. Lisa Sichuani pipar (mina röstisin neid ennem ja siis uhmerdasin) ja hakitud tšillid ja voki, kuni õli on aromaatne (ÄRA KÕRVETA!).

  • Lisa kanakuubikud ja prae tugeval kuumusel pidevalt segades. Kui kanakuubikud hakkavad valgeks muutuma, siis lisa küüslauk, ingver ja talisibul. Voki veel paar minutit, kuni kana on küps. Mina lisasin siinkohal ka peoga šampinjone, kuna vajas lihtsalt kasutamist asi.

  • Koori küüslauk ja ingver, lõika õhukesteks viiludeks (küüslauku ja ingverit peaks mahult olema enam-vähem võrdselt). Lõika talisibul väikesteks “kuubikuteks”.

  • Sega omavahel kastme jaoks vajalikud ained, lisa pannile ja voki veel veidi, kuni kaste pakseneb ja on kaunilt läikiv. Sega juurde röstitud maapähklid ning serveeri riisiga.

  Nigust juba öeldud, siis minule see maitseb väga, laps sõi viisakalt riisi, kuna väitis, et mudu tahtsid huuled ära kõrbeda, samas kallis mees, kes muidu ekstra vürtsikate asjadega pisut silmi pööritab, sõi ja sai hakkama.