Lambaribid

Hääd ja mõnusat uut aastat teile kõigile!

A. tädi varustas meid kauni koguse Sutlepa lambukesega ja reede õhtuks tundus õilis idee panna ribid ahju. Tegelikult juba kolm päeva tagasi hakkasin ma ribide pihta mõtlema ja marinaadi otsima.

Sattusin blogisse, kus retsept otse vasta vaatas (siinkohal retsept Järelproovitud blogist):

Rub

  • peotäis peeneks hakitud värsket rosmariini
  • supilusikatäis värskelt purustatud rohelist pipart
  • näputäis purustatud musta pipart
  • ~2 teelusikat peenikest soola
  • sips kaneeli
  • sips muskaatpähklit
  • ~10 cm kibedat sinepit
  • törts suhkrusiirupit
  • törts õli

Sega kõik ained segamini. Sinepi, siirupi ja õli toimel tekib suhteliselt kuiv pasta, mis lihale hästi külge jääb. Määri ribid rub’iga ja pane vähemalt ööpäevaks seisma (mina laagerdasin neid 4 ööpäeva).

Ribid koos kartuli-porgandi-sibula-küüslauguga olid meil alul ahjus 230 kraadi juures 20 minutit, siis 180 peal 50 minutit.

Said ütlemata hääd ja mõnusad teised. Laps meil mõnikord sügisese lamba peale krimpsutab nina, ja arvab, et püütakse talle samajubedat liha kui pardi oma sisse sööta, kuid täna töötas kõik kui kellavärk.

Lambaribid marinaadis

Advertisements

Hartšo viirusteraviks ja mudu külmarohuks

Alustuseks tuleb öelda, et hartšo on auga üks mu lemmiksuppidest. Kuid ma olin siiani arvanud, et see käibki lambalihaga. Üllatus oli suur, kui selgus, et veis hoopis. Mari-Liisu juures on sellest pikk ja põhjalik seletus ja lisainfo, niiet vaadake sealt.

Kuna aga haigused on meid maha murdnud ja õue väga tuuritama ei tahtnud minna, tklapi-tkemali jaht oleks pidanud Keskturu suunal olema, siis andes armu räsitud kerele, jätsin lihtsalt vahele teatud asjad.

Nüüd on puhas kopeering Mari-Liisu juurest:

Supi sisse panin lisamise järjekorras:
  • 500 g lambaliha (meil oli kaks esikooti lambukesest, tänud siinkohal Sutlepa külavahele ja Anukesele orgunni eest, kuri oinas muutus suussulavaks…)
  • 2,5 l vett
  • 150 g riisi (kasutasin tavalist ümarateralist)
  • sool
  • 10 musta pipratera
  • 10 terakest koriandriseemneid (minul kui suurel koriandrisõbral on omakasvatatud koriandrilt korjatud seemned. Võib asendada 1/2 tl jahvatatud koriandriga)
  • 3 loorberilehte
  • veidi õli sibula kuumutamiseks
  • 3-4 hakitud sibulat
  • 1 spl nisujahu
  • 100 g hakitud kreeka pähkleid
  • 2 spl tomatipastat (meil pastat polnud ja timmides kulus 4 spl purustet tomateid ja 2 spl adzikat)
  • 2 spl tkemalit (vt p. 2)
    (jäi meil täitsa vahele)
  • 2 spl khmeli-sumelit (vt p. 5)
  • 50 g kuivatatud ploome
  • 3 suurt küüslauguküünt
  • maitseroheline: värske koriander (kinza)! Lisada võib ka tilli ja/või peterselli, aga ilma kinzata ei saa kuidagi
Tegevuskäik:

1. Tükelda liha suupärasteks, u. 3×4 tükkideks. Pane potti, vala peale külm vesi ja kuumuta keema. Korja vaht. Keeda tasasel tulel 2 tundi.
2. Lisa puljongisse riis. Koos riisiga lisa ka terapipar, koriandriseemned, loorberilehed. Maitsesta soolaga. Keeda 10 minutit.
3. Sel ajal kuumuta pannil õlis läbi hakitud sibulad. Kui sibul on läbipaistev (aga mitte pruuniks praetud!), lisa 1 spl jahu ja kuumuta läbi.
4. Lisa jahuga sibulad supisse.
5. Vala hulka hakitud kreeka pähklid.
6. Keeda 5 minutit.
7. Nüüd lisa tkemali, tomatipasta, khmeli-suneli ja kuivatatud ploomid. Lõpp juba paistab!
8. Keeda 10 minutit.
9. Jäänud on veel küüslauk ja maitseroheline: küüslauk suru läbi pressi, sega supi sisse. Tõsta pott tulelt ja lase kaane all seista 5 minutit. Maitse ja kui tunned, et vaja, siis lisa veel soola ja värskeltjahvatatud musta pipart.
10. Hakitud maitseroheline lisa serveerimisel.
See supp oli lihtsalt super. Püha püss ja kurjad karud, aga no oli hea. Süües oli mõnuga tunda, kuis kinnised kopsud-bronhid-nina-neel-kõrvad saavad uue hingamise. Tänu ploomi magususele, tomati hapususele oli vürtsikus nõnna mõnusalt paigas, et õhkas kõik korralikult, aga ebameeldiv ei olnud. Ja ilma koriandrita pole mõtet nalja tegema hakatagi. Täpp i’le.

Hartšo

Lammas, lihtsalt

See oli nüüd juba mõni nädal tagasi, kui A&T varustasid meid lambaga.

Kuna kints oli üle 4 kilo, siis sai teda imetletud nii ja naa pidi, sirvitud hulgim raamatuid taustaks (südamelähedaseim oli Nigel Slateri ütlus, et kevadist lammast söövad snoobid, kes lambast muffigi ei tea, ja varasügisene on just see, kus maitsed maalähedased ja pungil täis niidumaade rohuaroomi).
Lammas Sutlepa külast

Kui tavaliselt on meil kints seisnud lihtsalt soola-pipraga, ja pikitud küüslaugu-anšooviste, rosmariiniga, siis seekord hõõrusin ka suitsupaprikat hoolega naha vahele. Ja see töötas ning andis ekstra mõnusa meki. Lisaks lugesin kuskilt, et võiks nn. marinaadis olla kohe mitu päeva jutti. Vat sellest ma ei saanud aru, kui meil mudu olnud c. ööpäeva, siis praegune 3 ei andnud ekstra juurde mu meelest miskit.
Lammas Sutlepa külast

Aga vat nüüd see küpsetamisaeg, kuldreegel- tund ja kilo. Meil nii läkski, alul 20-30 minutit 230 kraadi peal, ja siis 150 peal edasi. Pärast seismist 40 minutit. Väga hea mahlane jäi, kuid minu maitsele sai pisut üleküps. Kolm ja pool tundi peaks järgmisel korral proovima. Oleks siis seda mälukest, et tuled blogist kontrollima 🙂

Juurde tegime vaid oma aia kartuleid (kõlab nii uhkelt), porgandeid ja kaalikaid ahjus. Lisaks oli paradiisiõuna marmelaad ja küüslaugu-mädarõika-tomati segu.

Lammas Sutlepa külast
Veiniks oli E. välja valinud Barossa Shirazi. Küll oli ilus jook.

Täname veelkord sõpru, kes laua ümber olid. Oli üks ütlemata armas õhtu.

Part ja apelsin

Kohe ei mäletagi, millal viimati nii ilus päev oli kui eile. Kuigi lubasid va kurivaimud vihma. Ja me sättisime metsapäeva just tänase peale, ja nüüd siis sajab.

Edit õhtul: ilm pidas vastu kenasti c. üheni, niiet viimase pooltunni saime kesk Kõrvemaad vihma.

Kuigi reedel ma ostsin koju veini, mis pidi meil kindlalt antrekooti juurde minema, siis hommikujooki juues ja Ripailles‘d sirvides, tuli tahtmine hoopis pardi ja apelsini järgi. No ja see raamat ise, kui saab läägelt nummi öelda, siis paganas, seda ta on. Kaaned, paber, kujundus, sisu, odessa.

Ühesõnaga, kahe sööja tarvis läheb (ja kui raamat ütles, et peaks olema 24h vigur marinaadis, siis meil oli 7 tundi, ja see aeg piisas) :

  • 2 pardirinda
  • 4 apelsini
  • 1 spl mett
  • 200 ml soja kastet
  • 1 spl kaneeli
  • 50 gr võid

Riivida kahe aplesini koor kaussi, kuhu mahuks ka kogu ülejäänud kraam, pressida kolme apelsini mahl ja segada kõik komponendid kokku. Pardi nahk lõigata ruutu ja pista liha marinaadi sisse, nahaga pool üles.

Kui liha seisnud omad seismised, siis suht jahedale pannile asetada (ma võtsin marinaadikausi miski tund ennem tuppa, et väga külm ei oleks) nahk vasta panni ja mõõdukal kuumusel lasta olla 10 minutit, et nahk saaks krõbe ja rasv kenasti voolama hakkaks. Nüüd kallata pannilt suurem osa rasva kuhugi kausikesse, ja lisada lihale (mis vahepeal teisipidi keeratud) apelsinisektorid ning poolr marinaadist, lasta podiseda 5-6 minutit. Tõsta liha kõrvale, eemaldada apelsinid ja segada hulka või, timmida maitsed, keeta kokku kaste. Ja see kaste sai hea, siiani maitse meeltel. Nende aegadega jääb part seest ilusti roosa.

Part ja apelsin
Juurde tegime ahjus porgandit, õuna, sibulat, küüslauku.
Võiduvorm, juba 4 korda ahjus käinud

Lusikasaate loosiõnn on meil usinalt kasutusel, ja ütlemata ilus on temaga asju lauale anda. Kuigi välja näeb ta vist teistsugune…

Veiniks ütles raamat, et läheb hästi Rully Blanc. Igaks petteks lappasin ka What to Drink with What you Eat (see on kah üks meelepärane raamat igati, aga no milleks ometi on see läikpaberile tehtud), ja sealt jäi silma Gewürtztraminer, Auslese Riesling ning Pinot Noir. Ning miski lehe pealt, et Vouvray sobib. Kuna esimese paigana olin sattunud Solarisse, siis Rully ei hakanud kuidagi silma. Küll aga leidsin meelepärase Rieslingu ning Vouvray. Kui Riesling jäi minu maitsele nõrgaks selle pardi juurde, siis Vouvray oli kui rusikas silmaauku oma olemusega. Aga järgmine kord ma tahan seda rooga ka punase veiniga proovida, kohe ei kujuta ette, kuis see sobiks.

Wonton auru ja panniga

Eile oli meil kindel plaan minna keskturule, osta kaunid osso bucco tükid ja pista need ahju. Enne oli plaan aga käia Piprapoes ja Stockis. Nüüd Eestis elades mul pole bambusaurutit mitte olnud, vaid üks vana nõukaaegne aurupott, no kartulit ja muud juurikat saab edukalt aurutada, a see pole see.

Ja siis eile poes olles vaatas täpselt õiges suuruses auruti vastu ja nii meite ossa buccost sai wonton.
Auruwontonid

Wontoni lehekesed võtsin sealtsamast.

Täidise jaoks sirvisin raamatuid mitut pidi ja olin kindel, et Homi omast vaatab retsept vastu, a oli jälle Ramsay. Niiet täidis (piprapoe pakist tuli 43 wontonit, täidist jäi pisut üle):

  • 200 gr hiina kapsa lehti
  • 250 gr seahakkliha (meil oli lihaveise delikatess)
  • 200 gr tooreid krevette (meil oli 250 gr soolvees olevaid), hakkida peenemaks
  • 3 cm jupp värsket ingverit, riivida
  • 1 tl fariinisuhkrut
  • 1 spl riisiveini
  • 3 tl seesamiõli
  • soola ja valget pipart
  • ja ka üks tšilli sai lisatud.

Kapsalehed pista keevasse vette ja 2-3 minuti pärast välja võtta, kuivatada ja hakkida peeneks. Lisada ülejäänud ained, segada segu kokku, prooviks praadida üks pisike pallike. Vajadusel timmida maitseid.

Wontonite voltimine on selline küsitav töö, aga saab hakkama, eriti kui kallis kaasa on nõus aitama. Voltimise enda kohta on netis igatsugu õpetusi.

Proovisime nii aurutamist kui praadimist. Mõlemid meeldisid. Aurutamise tarvis katsin põhjad hiina kapsa lehtedega ja wontonid sinna peale (jälgida, et jääks neil ruumi kenasti), 10 minutit kulus aega. Praadimise tarvis sai pannile õli ja miski 4 minutit praadimist, siis keeva vett pannile ja kaas peale ja c. 4-5 minutit.
Wontonite aurutamine ja praadimine

Kastme jaoks:

  • 2 spl punase tšilli õli (meil miski tavaline toiduõli ja tšillit nõnnasama)
  • 2 spl heledat sojakastet
  • 1 küüslauguküüs hakituna
  • 1 talisibul hakituna (ainult roheline osa)

Wonton ja kaste

Grill ja mais

Viimasel ajal on keskturg olnud kena koht ja pakkunud värskeid maisitõlvikuid (ükskord ostsime Selversit parema puudumisel keedetud varianti, ja no oli…).

Ja seni kuni vanajumal päikest ja sooja annab tuleb ikka võtta grillist viimast.

Meite pere ja naabrinaiste-laste lemmik lihakõrvane on mais. Grillitud ja edasi väikese või ja soolaga. Jumalik.
Grill ja mais

Taimaa ja roheline ja punane ja karri

Ühel päeval kui vaatasime MKR, siis seal tehti ausat tulist rohelist karrit. Ja mulle need maitsevad. Isutas ja isutas  ja lappasin kõik kodus olevad taiteemalised raamatud läbi ja ei hakanud miskit silma, kui siis lõpuks jäi ette Ramsay Maailma köök ja sealne aromaatne roheline karri. Nigust tšilli kurku. Meite nohused ninad ja kähedad kurgud rõõmustasid. Pastat mekkides ja timmides lõi nina kohe jupimaks ajaks selgeks.

Kogus neljale ja karripasta jaoks läheb vaja:

  • 10 rohelist tšillit (meil oli kodus 4 punast tšillit, lisaks läks 1 tl suht tuliseid tšillihelbeid, suu õhkas, a ei miskit märkimisväärset, Erik arvas isegi, et pisut toimus karri petmine)
  • 3 šalotti
  • 6 küüslauguküünt
  • 4 cm jupp ingverit
  • punt koriandrit
  • 2 vart sidrunheina
  • 2 laimi riivitud koor (kel kahvrilaimi lehed olemas, siis need)
  • 1-2 spl toiduõli
  • 1 spl koriandriseemneid
  • 1 tl vürstköömneid
  • 1/2 tl musta terapipart
  • 1 tl meresoola
  • 1 tl krevetipastat

kuni loetelus toiduõlini (k.a.) asjad köögikombaini ja peeneks lasta, seemend röstida kuival pannil ja siis uhmris hõõruda ülejäänud komponentidega peeneks. Lisada pastale ja veel purustada.

Tai ja karri
Karri jaoks läheb vaja:

  • 450-500 gr liha (veis oli retseptis, meil kana)
  • 1 väike baklazaan
  • 1 spl õli
  • 400 ml purk kookospiima
  • 2 punast tšillit
  • 1 1/2 spl kalakastet
  • 2 kahvrilaimi lehte (või siis riivitud laimikoort)
  • 1 tl fariinisuhkrut
  • koriandrit

Liha ja baklazaan lõigata meelepäraselt. Wokile õli ja miski 3-4 spl pastat (kuna meil oli tšillilt vähem, siis kulus kogu pasta ära), segada seni kuni tuleb mõnus aroom, lisada kookospiim ja lasta keema kergelt. Lisada baklazaan, tšilli, kalakaste ja suhkur, kuumutada nii 10 minutit. Lisada liha ja lasta podiseda kuni valmis. Timmida maitsed vahepeal. Juurde lihtne jasmiiniriis.

Tuli üks vägade mõnus roog. Eriti hea oli see lõhn, mis päris jupp aega elamises ringi hõljus.

Tai ja karri

Suvi tuiskab

Käisime Anuga täna seenel ja autos tabas kui laks lagipähe tõdemus, et sügis käes ja lapsed kooli.

Suve nigust poleks olnudki. Kuigi täna Kõrvemaal olles oli lausa palav.

Õnneks oli meil Sloveeniaskäik, kus kraade üle 35 oli ja sai palavuse ja mere ka kätte. Aga nii külma suve ei mäletagi. Meenutasime paari aasta tagust sünnipäeva, mida pidasime Tigus kesk augustikuud ja öösel kell 3 oli paras olla paljaste õlgadega õues. Hetkel käin ma hommikuti sportimas jopega.

Niiet ma saan täitsa aru sest tundest, mis mõndadel oli, kui ma kuskil märtsist kuni oktoobrini kirjutasin “soojast suveilmast” Sloveenias.

Suve märksõnadeks jäävad sel aastal Kõrvemaa, Kalana ja Lõuna-Saksa. Need olid kohad, mis üllatasid ja jäid meelde. Ja ühe Poola teeäärse hotelli peedisupp pelmeenidega oli selline, mis siiani heldimuspisara silma toob. Järgmiseks suveks aga plaanin Horvaatias puhkuse veeta. Ja katsugu seal siis külm suvi tulla (vist aastal 2005 oli seal viimati olukord kus Jaanipäeva paiku pidi jaki selga panema).

Sloveenias on hetkel mets täis võiriisikaid. Täiesti ebaloomulik aeg. Ühtegi kuuseriisikat pole metsas olnud.

Koriander

Möödus mõni aastake krimpsus nina ja ohkeid ja hala, aga alates eilsest sööb kallis mees koriandrit.

Jummel, kus ma pidin varasemalt kuulama halinat, kas tõesti peab igas toidus koriander käima, kas majas miskit ilma koriandrita teha ei saa, mis see siin köögis imelikult lõhnab etcetcetc. A no nui neljaks, on sööke, mida ilma selle vigurita pole üldse mõtet teha.

Ja eile, kui tegin üht aasiapärast suppi ja kamaluga olin koriandrit lõpus sisse uhanud, siis tema sõi ja sõi ja tahtis veel. Koriander võidab lõpuks siiski.

Hommik

Hommik hakkas meil vara. Äratus kell 3. Ja kui soe oli õues. Kohe lausa palav.

Matkaks oli Erik välja mõelnud, et läheme Põhja-Kõrvemaale. Sa säde, milline koht. Ma kujutasin ette, et hommikul kell 4.30 me inimesi ei kohta, aga lausa 3 autot peale meie oli juba parklas olemas.

Loodus on seal lihtsalt võimas. Ja kui palju seeni, kukekad, männikad, kivipuravikud. Mustikast, maasikast ja murakast rääkimata.

Põhja-Kõrvemaa