Ühesõnaga mul on sügav masendus. Jaa, ma olen juba aias uudistanud ja avastanud tärganud lumikellukesed. Hommikused spordiringid on ka kuiva jalaga tehtavad.
Aga Golos kõik õitseb, elu käib aias, +25 sooja tuleb päeval ära, võilillelehed on pringid ja krõmpsud ja kanad munevad muna. Tubased tegevused on õue üle kolinud. Õnneks on mul selgelt meeles üks J. sünnipäev aprilli alguses, kui tuli selline lumetorm, et me kaks päeva ei saanud majast liikuma.
Hing ihkab sooja. Ja palju päikest.
Tegelikult ma mõlgutasin pool hommikut hoopis mõtteid käibemaksu teemal, no et e-raamatul see kuri 20%. Ja siit sujuvalt lugerite juurde.
Kunagi kui ma Tartus olin ja hotellituppa terve valiku lugereid võtsin, et välja mõelda, millist tahta, siis langes mu esimene armastus koheselt Nookile. Üks asi see, et kuju on tore, aga ekraan on siiani mu silmadele parim, kruti end voodis mis pidi tahes ja ei hakka sulle miski asi peegeldama ega midagist. No ja et lehte saab keerata külje pealt ja üle ekraani libistada. Browseri draama tõi Triin välja, a see lahendatav androidi pealepanekuga.
Ja siis Sony. Ilus ja elegantne. Kõrvaklapi auk. See mõnes olukorras vägagi vajalik. Mõnus lugeda. Koheselt sees Oxfordi ja Collinsi sõnastikud, peale inglise keele ka saksa, prantsuse, hispaania ja itaalia. Aga ekraanimõnusus jääb Nookile alla. Valikud-valikud-valikud. Et kui nüüd sonykasutaja ütleks, kas on midagi, mis seal ei meeldi???
Eile tulid meile koju uus pliit ja ahi. No vana väsis lihtsalt ära ja tegi trikke huvitavaid. Pannkoogid igaljuhul tulid välja. Paistab, kuidas leib töötab.
Aga õhtuks otsustasin talveilma auks teha pasta e fagiolit, loodetavasti viimast korda sel hooajal.
Ja siis tahaks jalgu trampida ja kisendada, et andke mu võilillelehe salat siia, ja kohe.