Kui ma mõni päev tagasi õhkasin, et küll on kaunis kevade ja kohe võiks suvi tulla, siis tänahommikune spordiring kerge lumega oli mõõõõnus. Oleks vaid seda miinuskraadi.
Aga, Kristel kirjutas rooskapsast. Mulle see meeldis. Varasem suhe mul vigurisse oli pigem põlglik, et söön kui on supi sees, kui kirgastumist, mis J’l neid aiast noppides tuli, või E õhkamine, et jummel küll on toredad pehmed asjad supi sees, no ei, ja veelkord ei. Laps palus ekstra neid kord veel frikadelli supi sisse, et olla lõbusam, kui erivärvilised pallid.
No ühesõnaga, tegin nigu Kristel kirjutas, prae peekon, mõni shalott, sool ja pipar, kooritud ja poolik kapsas 6 minutit praadida, lisada mandlid, veel mõni minut, sidrunimahla pigistada pisut, vaadata maitsest, balsamicot ja soola kui veel vaja. Jumalik asi. Olen täna külmast peast ka nokkinud. Oivaline. Ja mu kallis mees, kes selle keedetud versiooni pooldaja on, leidis, et ikka liiga krõmps ja mis veel viga. Värskel kujul kapsaid saime me Laagri Rimist.
A no tõesti, super leid. Väga viis söök. Tänud, Kristel.
ELUST SIIN JA SEAL 
Oo tahaks ka!
See on küll isuäratav! Mulle need kapsad meenuvad ka pehmetena hulpimas eelkõige ja see ei ole mitte see.
krõmps on väga viis selle viguri juures, ja seda spetsiifilist maitset ei löö ka suulakke.
tegin eile seda, supersöök!