Pekikõrned, krõbe kamar- neid võin ma täiesti mõõdutundetult sööma jääma. Ja ilma igasuguse süümepiinata virutada ka lapse taldrikust paremad palad ära. Võib vist öelda, et ma armastan pekist kamaraga sealiha.
Aastavahetuseks tahtsin teha üht Gennaro retsepti järgi rulli, a sel päeval turul sobiv tükk puudus.
A siis mul meenus Jamie retsept triibulisest seakõhust ja nii tema läks.
Meite versioon sai selline:
Päev enne söömingut triibutada liha ja tükid kokku määrida meelepärasega. Meil olid selleks sool, pipar, apteegitilliseemned ja rosmariin.
Seejärel liha eelkuumutatud ahju, mis olnud 230 peal. Kui hakkas juba tulema mõnusat lõhna ja kamara lõi mullitama, siis panin kuumuse 160 peale. Pisut vett läks ka pannipõhja. Nõnna ta küpses tundi kolm. Lõpus tõstsin taas kuumust 230’le ja grillreziimil lasin tal 15 minutit olla.
Sõime nõnnasama koduse leivaga.
ELUST SIIN JA SEAL 
Kui ma hakkan taimetoitlaseks, siis ainult tingimusel, et seakõht jääb sellest diilist välja.
ohh, milline kamar… splendid 🙂
ma ilmselt leidsin kõige parema koha nüüd kekkamiseks, et mulle saatsid head inimesed otse ungarist 2 pakki pekki (milline lingvistiline harmoonia;), mida ma nüüd kohe kõrnesteks menetlema hakkan. sedasi siis jah. selline Mangalitsa fitnesspekk;)
ma ei saa enam pidama. ma nüüd googledasin seda looma. no kas pole nummik?!?
http://woolypigs.blogspot.com/2009/11/inflight-magazine-on-mangalitsa-pigs.html
tõelised nunnud loomad.