Peale päeva mekkimist peent sööki, kus taldrikul kaunid triibud, täpid, ristid ja sinna sekka ka moodne söögiamps, tuled koju ja tahad kõikse lihtsamat.

Seega veetes eilset päeva Miaga kodus (täna oli esimene öö, kus köhimist ei toimunud) panime leiva käima, sisse läks pisut seesami- ja linaseemneid. Kuidagi koba peale (otsustasin taasproovida mitte sõtkumist vaid segamist) tuli nii perfektne leib, et kohe ei oskagi end ära kiita. Eelmine kord kui ma segamist proovisin, juhtus aga nõnna, et söömiseks see küll ei kõlvanud. Ühesõnaga leib meil oli. Kui suudaks tabada seda jahu hingeelu või segamistehnika loogikat, siis oleks ju päris tore…

Kruubipudru isu oli tegelikult juba mitusetuaega. Mari-Liis mõnipäev tagasi tegi ja proovisin tema ahjuvarianti. Kuid panin timeri 45 minuti peale ja selleks hetkeks oli kõik vedelik kadunud. Niiet edaspidiseks meie ahju 180 kraadiga ja 1,5 tunniga peab olema nõnna, et 3 dl kruupe ja 12 dl vett. Kui järgmised 45 min möödas olid, vat siis oli sõmer ja mõnusalt küps pudru. Panin võitükikesi veel peale ja jätsin mõneks ajaks ahju.

Turul käies oli  “sardela”-silt ahvatlev. Õigemini mitte silt, vaid kalakesed ise olid ilusad. Võtsin neid pisut. Aga, sloveenia-inglise sõnaraamatus on “sardela” tõlkeks “anchovy”. Horvaatia omas aga “sardina”.  Sloveenia tark kalaraamat väidab, et sardela on sardiin juhul, kui ta on karbis ja õliga.

Seega, me sõime “räime”. Puhastasin kalad ära, panin kõhud kokku, vahele soola, pipart, tilli. Kastsin muna sisse, siis jahu-riivsaia segusse, praadisin ära, peale pisut sidrunit pigistada. Juurde tegin hapukoorest, soolast, tillist kastme. Leivaga oli mõnus eelroog.

Ja kaalikaviilakad ahjus röstituna on täiesti jalgu suust viivad, pisuke oliiviõlisorts ja soolahelbeid….